Arbuus "Lajko 2" F1

Arbuus "Lajko 2" F1.
Väga magus, keskvarajane hübriid. Valmib 85-90 päeva pärast tärkamist. 4-4,5 kg massiga suur vili. 
Pind tumeroheline, tumedate triipudega. Väikeste seemnetega viljaliha punane, õrnamaitseline.
Viljaliha erepunane, hõrk, suhkrune ja pehme. Hea trantspordikindlus ja säilimine.
Vilja transpordikindlus hea. Haiguskindel.
Mitu seemet on 1 grammis arbuusi: 1,0 g = 9-12 tk.

* Efektiivne võte varajase arbuusisaagi saamiseks on istikute meetod. 
Tänu edumaale taimede arengus võib korjata esimesed viljad 10-20 päeva varem kui seemnete külvil peenrasse. Arbuusi istikud kasvatatakse poolsoojades lavades või kilemajades teise kultuurina pärast rohelisi köögiviljakultuure või varajase kapsa istikuid. Kodustes tingimustes võib kasvatada toas aknalaual või rõdul. Istikuid kasvatatakse toitepottides, samasugustes nagu kasutatakse lillede kasvatamiseks. Istikute kasvuperiood on 30-35 päeva (alates tõusmete ilmumisest). Enne väljaistutamist kastetakse istikuid tugevasti, vett valatakse istutamisel ka istutusauku.
Arbuusi viljad koristatakse tavaliselt sõltuvalt küpsemisest. Seejuures need viljad, mida tuleb transportida kauge maa taha, koristatakse paar päeva enne täisküpsust, aga kohapeal kasutatavad ja seemnete saamiseks koristatavad viljad – täisküpsuse faasis. Viimane, küpsete viljade lauskoristus soodustab allesjäänud viljade kasvu ja küpsemist. Seepärast viljade koristamisega hilineda (nagu ka kiirustada) ei tohi. Kogenud kõrvitskultuuride kasvatajad määravad arbuusi küpsust visuaalselt nende välimuse järgi. Küpsemisel omandavad arbuusi viljad iga sordi jaoks iseloomuliku koore läike ja elastsuse, värvuse ja koore mustri; moodustub kollane laik koore osal, mis puutub vastu mulda; viljaväät ja köitraag kuivavad vilja küpsemisel. Peopesa löök või nips vastu küpset vilja on tuhmi kõlaga, aga pigistamisel (mida aga teha ei soovitata) on kuulda viljaliha pragin.
Külvide paigutus.
Arbuus (nagu ka teised kõrvitsalised) annab paremaid tulemusi külvil uudismaale või kesale või maadele pärast mitmeaastasi heinataimi, mis on neile paremaks eelkultuuriks. Koduaias (eriti piirkondades, kus on soojust vähe), valitakse arbuusi kasvatamiseks päikesepaistelised kohad lõuna-, kagu- või edelakallakuga. Võib kasvatada ka aladel lavade juures või noorte puuviljaaedade reavahedes, kus haljastus ei varja.
Kõige efektiivsem on koos kasutada nii mineraal – kui orgaanilist väetist. Orgaanilistest väetistest on kõige parem anda arbuusile kõdunenud sõnnikut või kõdumulda. Värske sõnnik, eriti suurtes annustes, halvendab viljade maitseomadusi ja vähendab vastuvõtlikkust haigustele. Arbuusile on mõistlik anda seda ainult põhjapiirkondades, kus teda kasutatakse mitte ainult väetisena, vaid rohkem pinnase soojendamiseks ja mulla mikrokliima parandamiseks. Sõnnik antakse sel juhul kevadel eelnevalt tehtud vagudesse või aukudesse (kesa puhul), seejärel kaetakse see 10-15 cm mullakihiga, aukudes 15-20 cm mullakihiga.
Arbuusi seemned külvatakse vao küljele või augu keskele. Võib teha peenrad laiusega 210-270 cm, anda sõnnik vakku peenra keskele(pikuti) ja külvata peenrasse 2 rida arbuusi seemneid vao äärtele. Ridade vahekaugus peenras 70-90 cm, aga ridadega naaberpeenardes 140-180 cm. Sõnniku kulu nende meetodite kasutamisel umbes 6-8 kg 1m2-le.
Mineraalväetistest on arbuusi alla kõige parem anda superfosfaati, ammooniumnitraati ja kaalisoola. Vajalik on arvestada, et liigne lämmastikväetiste kogus mõjub halvasti viljade maitse ja dieetilistele omadustele, aga osaliselt viib see ka inimesle kahjulike nitraatide kogunemisele viljades.

Eng.: Watermelon. Suom.: Vesimeloni. Sven.: Vattenmelon. Bot.: Citrullus lanatus L.